Avaldus

Autor: Raul Tõkke
Kuupäev: 13. september 2025

Mulle meenus hommikul, et pidin täna ära saatma avalduse. 

Nüüd on kõik nii lihtsaks tehtud: tasub telefon taskust välja võtta ja saab enamus asju ära toimetatud. Igatahes ma otsustasingi võtta endale täna selle aja. Jõin rahulikult kohvi ja sättisin ennast tugitooli. Telefoni võttes ja seda põrnitsedes meenus, et prillideta ei suuda ma tähti väikesel ekraanil sisse toksida. Prillid on ilmselt öökapi peal, nagu alati. Läksin magamistuppa neid võtma, kuid kapi pealt vaatas mulle vastu tühjus. Olen ikkagi kindel, et prillid jäid öökapi peale. Keegi teine neid võtta ei saanud. Ma elan üksi. Jah, üksi. Aga ma pole üksik. Siin majas on veel elanikke, sest mul on ka naabrid. Kuulen nende mürgeldamist alalõpmata. Mõnikord vähem, mõnikord rohkem. Eelkõige just hommikuti ja õhtuti. Päeval on nad kuskil väljas muid toimetusi tegemas. Igatahes kui ma õhtuti magama jään ja kõrva vastu seina surun, siis kuulen, et nad on tagasi. Kevaditi on neid rohkem. Siis nad tavaliselt paljunevad ja piiksumist kuuleb seina seest valjemini. 

Ei usu, et need seinaelanikest rotid mu prillid minema vedasid. Nad pole kunagi osutunud sellisteks nahhaalideks. Ma viin neile alati ju midagi nosimiseks. Täpselt maja ette, et ma neid läbi akna kõige paremini näeksin. Mõnikord jälgin kuidas nad oma põsed head paremat täis topivad ja siis jälle minema plagavad. 

Aga kus mu prillid siis on? Jätsin need ju õhtul magama minnes öökapi peale. Kuidas on see võimalik, et ma alalõpmata kaotan asju kuhugi. Aga mitte ei meenu, kuhu ma võisin unustada need prillid.

Olen juba kõik toad läbi vaadanud. Mõnikord otsin asju ka külmkapist või prügikastist. Kunagi ei tea, kuidas mõistus võib alt vedama hakata.

Või äkki ikkagi rotid? Huvitav, kuhu nad mu prillid viinud on? 

Seina taga on vaikus. Muidugi vaikus. Päeva ajal neid ju ei ole kodus. Kas ma pean õhtuni ootama ja siis neilt aru pärima? Mõnega neist dialoogi pidama?

Kas tõesti otsin täna prille terve päev? Ei tahaks õhtul neid otsida. Siis peaksin toas tuled põlema panema, aga elekter on kallis. Kuigi…mul on ju telefon, see sama telefon millega kõik asjad saab ära tehtud. Sellel on taskulamp. Lülitangi taskulambi praegugi sisse, et kõik pimedamad nurgad ja kapitagused üle vaadata.

Tunnen, kuidas veri hakkab vägisi näkku tõusma.

KUS MU PRILLID ON? Vaatan närviliselt riidekappigi. Kapi ust vihaselt kinni lüües vahib mulle kapiukse peeglist vastu vihast moondunud punase näoga tontlik olevus. Seisab seal, käes taskulambiga telefon, silmad punased, juuksed sassis, sassis juustest paistmas prillid, mis on sinna pähe ilmselt teadmata ajal unustatud. 

Prillid vihaselt ninale visatuna otsustan avaldust kirjutama hakata… aga… kus  mu telefon on? Ma jätsin ju selle eile õhtul öökapi peale. Äkki ikkagi rotid… Taskulamp käes, suundun telefoni otsima. Kas täna üldse midagi sellest avalduse saatmisest välja tuleb?