Autor:  ÜDI noorim liige Naatan Kask
Kuupäev: 21. oktoober 2025
surra täheks
milline oleks surra?
mis ma tunneks
kui mu igavik katkeb?
kui ihu saadetakse nurja?
aga ma olen
juba surnud ju
ego tappis ennast ära
vabadus olla ei eksisteeri
surm on ainus aksioom
pole mul ju jumala privileegi
kunagi kärvan nagu pimeloom
ei, mu igavik ei katke
see alles algab
nonii mind siis tapke
ja valgustus mind valdab
ning kõiksus must kiirgab
kristlased on puht hullud
mis seal üleval meil teha?
jumalad oleme ammu maha murdnud
ning meil põletab väärjumalate eha
surmas olen lõpuks perfektne
minust saab õilis ajalugu
juhin minusuguste tõetõbiste teed kasvõi hetke
lakkan olema jultunud inimkuju
mullast tulnud
ning mulda ma lähen
las maapinda ma nüüd imbun
vooligem minust tähe
nagu veri...
sulps... sulps...
nagu vesi...
sulps... sulps...
voolasin oma kohta
nüüdsest ma ainult vaatlen
mind tõmmati pjedestaalilt maha
ma olen lõpuks tõene
igavik voolab läbi mu naha
märkasin, et juba kõiksuses elan
ma neelasin maailma
linnuteel ma tähtedeks sulan
pelgasin kosmilise anomaalia
ma olen mäed tagamaal
olen meri su ees
olen taevas eetris
olen maapind sügavuses
olen terve patune inimkond
olen iga liivatera
ookeanis voolab mu sisikond
olen su kaunis silmakera
ma olen iga meeleheitel mõrvar
olen iga ogar filantroop
olen iga lilleline alvar
olen imekena kaleidoskoop
olen iga footon
ning iga planeet
olen kuri deemon
ning vagus askeet
ma olen iga huugav tuul
olen iga surmav kõrb
olen magus suudlus suul
olen tugev ning olen õrn
ma näen, kuidas ühiskonnad kukuvad
kuidas taevakehad murduvad
ma näen, kuidas laps otsib autoparklas isa
kuulan nüüd, hiljutise orvu nutukisa
olen su heldekäeline kraanikauss
olen su teleskoobis iga särav täpp
olen maapinnas iga hirmunud vihmauss
ma olen iga täht